Osalejate mõtted

Erinevate muusikaliste mõtete ühendamine.

Keeruline oli see, et ei teadnud, kui võimekas koor on (ei teadnud, kui raskeid harmooniaid/käike on võimalik kirjutada).

Keeruliseks osutus näiteks balansi leidmine täpsustava info lisamisel nooti, just interpretatsiooni kohalt, mis hetkest jätta dirigendile/kollektiivile vabad käed, millal ise võimalikult palju paika panna.

Keerulisem: kirjutamiseks aja leidmine; lihtsaim: kirjutamine.

Koorilaulude tegemine oli minupoolne rõõm, midagi märkimisväärset keerulist ma enda jaoks ei täheldanud. Kui, siis jälgisin, et hääleulatus partiides oleks vastavuses koori võimekusega.

Kuna otsustasin alles viimasel minutil osa võtta, siis kiirustamise tõttu võib-olla vormitunnetus kannatas natuke. Alustamine on alati kõige keerulisem, edasi läheb lihtsamaks.

Kuna valisin sõnad luuletusest, siis õige luuletuse leidmine ja õigete nüanside andmine muusikas.

Kõige keerulisem oli minu jaoks juba valmis mõeldud muusika kirjapanek - kogu aeg oli tunne, et ei suuda piisavalt täpselt enda mõtteid üles kirjutada ning tahaks kogu aeg sel isikul, kes nooti uurib/sealt laulab, kõrval olla ning kõike suusõnaliselt lahti seletada, täpsustada

Kõige keerulisem oli muidugi uue loo alustamine.. see on alati paras pähkel, et saada "käima" :) Aga ka võib-olla mõnede meloodiakäikude harmoniseerimine, häälte loogiline juhtimine ebahariliku harmoonia järgnevuse puhul nt. Lihtne oli mõne luuletuse puhul see äratundmisrõõm, et "jah!" - seda teksti tahaks kindlasti kasutada.

Kõige keerulisem oli valida kolme aldi käiku, mida kirja panna ning lühendatud teksti kokku sobitada.

Kõige keerulisem on leida ega keskendumiseks, kõige lihtsam ideed kirja panna.

Kõige keerulisem on leida rütmiliselt hea tekst, mis kõnetab. Kui tekst hakkab "laulma", sünnib laul. Muidugi peab teadma kooriliikide kõla iseärasusi, jälgima häälepartiide lauldavust, ulatust, diktsiooni iseärasusi. Harmooniakursuse tarkused on hädavajalikud. Parim laul on see, mille meloodia jääb "kummitama", harmoonia tekitab "külmavärinaid" ja rütm paneb vere liikuma.

Kõige keerulisem: mõnede partiide või taktide parima vormistusviisi leidmine ja vormistamine partituuris; pean silmas seda, kui laulmise asemel häälitsetakse ilma kindla kõrguseta, tavaliselt midagi imiteerides (à la merelained). Noodigraafikatarkvara ei paku selleks alati mugavaid võimalusi.

Kõige lihtsam: häälerühmade ulatusega arvestamine

Kõige lihtsam oli ilmselt see, et olid kindlad koorid ette antud, kellele kirjutama hakata [sest oli teada, et nemad kannaksid need esiti ette, toim]. Kõige keerulisem oli luua laulu, mis oleks hea.

Kõige lihtsam oli sõnade valik. Enda luuletuse viisistamist peangi enda puhul peamiseks põhjenduseks, miks muusikat kirjutada. Kõige raskem oli selle põhjenduse tõsiseltvõetavust endale kinnitada.

Kõige raskem oli 1)lugu üldse kirja panna(just rütmide osas), 2)leida enda jaoks paljudest ideedest see üks ja ainus, kõige "õigem" kooskõla, 3) otsustada loo pikkus(nt: millal ja kas tasuks materjali korrata) 4)vaadata, et häälerühmiti oleks partii loogiline ja lauljale ka mugav tessituur, 5)leida selleks kõige jaoks ka rahulikult aega mõtlisklemiseks nii, et argimured ei tülitaks ja saaks segamatult keskenduda elu virr-varris :)

Ma olen laulnud juba üle 15 aastat erinevates koorides, ja kirjutasin paar laulu, aga mitte koorilaule. Varem kui tuli mingi uus viis, mõte, siis ma hakkasin laulma ja lihtsalt salvestasin arvutiga või telefoniga midagi, pärast vaatasin kitarriga või klaveriga, ma kartsin noodi kirjutamist. Kui mitmehäälne laul oli, siis ka seda salvestasin mitu korda, siis panin kuidagi kokku.

Alles augusti lõpus, septembri alguses otsustasin ära, et kui on juba selline konkurss olemas, siis proovin midagi kirjutada. Mõtteid oli palju, olid juba mõned ilusad viisid olemas, aga varem ei ole ma mitte kunagi kasutanud noodikirjutamise programmi. Ja kuigi ma oskan enam-vähem nooti lugeda, siis kui ma ise pean muusikat kirja panna, on terve protsess esimesel päeval päris keeruline. Lihtsalt aru saada, et kas laul on näiteks 6/8 või pigem 3/4 vormis, kui väike paus tuleb, kui väike on see paus. Kuidas oleks võimalik täpselt selliseid rütme kirja panna, mida ma laulan.

Veel raskem oli see, et mul ei ole siin klaverit ega süntesaatorit ja lihtsalt online klaveriga oli raske mängida. :-) Hakkasin tegelema umbes viie, kuue lauluga, lõpuks olid ainult 1 või 2 laulu enam-vähem kontserdivalmis, tegelikult nendega ka oleks veel palju tegemist, aga ma lihtsalt tahtsin midagi ära saata. Peas kõlavad mõned teised laulud juba hästi, aga mõned on rütmiliselt liiga keerulised, osaliselt ei olnud ka laulu sõnad veel valmis. Nii mul lihtsalt ei olnud aega kahe-kolme nädala jooksul ära õppida, kuidas oleks võimalik neid väga hästi kirja panna.

Kui ma kirjutan laulu kitarriga või klaveriga, siis enam-vähem kohe tean, et mis harmooniad, akordid sobiksid viisi kõrvale. Kui ütleme, et peaviis on sopranil olemas ja tean, et mis akordid sobiksid, siis bassi ja tenori osa tulevad ka kiiremini, aga aldi osa on kõige raskem välja mõelda.

Noodigraafika ja seade tegemine on keerukad.

Partituuri tegemine. Selleks palusin abi

Puudub korralik noodiprogramm, see tegi asja kirjapanemise keerukamaks.

Selle leidmine, mida täpselt öelda tahan. Tavaliselt tean enne, mida öelda tahan ja siis hakkan mõtlema, kuidas seda läbi muusika teha. Konkurside puhul käib asi aga teises järjekorras.

Tegemist on minu esimese ulatuslikuma kooriteosega, seetõttu oli kõige keerulisem püüda mõista, kuidas täpselt koorile kirjutada, ja arvesse võtta esitajate võimete piire, et teos ei muutuks neile liiga raskeks. Muusikalisi ideid kirja panna oli palju lihtsam, kuna laulusõnad olid niivõrd inspireerivad.

Teha midagi teistmoodi või uutmoodi jäädes seejuures kuulajale kuidagi arusaadavaks.

Teos sündis mitme inimese koostööna ning seetõttu esines ka lahkarvamusi kompositsiooni osas. Raskeim oligi erinevate inimeste loodu ühiseks tervikuks kokku panna, sest algsed ideed olid kohati üsna erinevad.

Tihti on keeruline ajaliste ressursside leidmine ideede paberile vormistamiseks.