Hea külaline!
Kui Te käisite "Tärkava koorihelilooja programmi" galakontserdil või hoidsite programmil kuidagi muudmoodi silma/kõrva peal, siis olete väga oodatud omi mõtteid jagama! Täitke aga julgesti lehe paremas servas olevad lahtrid. Kui Teil on küsimusi, võtke palun ühendust sahtlistsaali@gmail.com.
Ma läksin eelkõige kontserdile, kus esinevad tuttavad inimesed kõigist kolmest koorist. Koorielu üldisemalt, aga Tartu koorielu eriti on justkui argielu suhtes paralleelne lisaelu, milles omad pered (oma koor, oma dirigent) ja kaugemad sugulased (ühisüritustelt või -kontsertidelt tuttavad koorinäod, aga ka konkurssidelt tuttavad konkurendid). Ja oma rikaste onudega välismaalt (maailmakuulsad Kaljusted ja Pärdid). Tartu kooriinimesena tundus osavõtt kontserdist seega nagu heade sõprade või lähedaste sugulaste sünnipäevale minek – tundus vale jääda sellest kõrvale. Kohapeal ilmnes, et tegemist polnud niivõrd lihtsa sünnipäevaga, vaid millegi ambitsioonikamaga. See oli midagi tähtsat ja ainulaadset ja anti algtõuge millelegi erilisele. Võiks öelda, et suure Tartu kooripere liikmele oli see nagu pulm.
See kontsert oli küll Tartu-kontsert – esitajateks kolm Tartu koori, mis on kõik oma kooriliigi Eesti parimate seas, kui mitte parimad; toimus ERMis, mis on Tartu uus lõpp vinge esinemiskoht, mitmed heliloojad olid kohalikud –, aga see polnud siiski ainult Tartu värk. Heliloojate seas oli inimesi ka Tallinnast, Harjumaalt, Haapsalust, Rakverest, Viljandist ja mujalt. Isegi buss oli eraldi tellitud, millega soovijad said Tallinnast tulla ja seda võimalust kasutasid mitmed – ikkagi üleriigiline koorisündmus.
Programm oli isegi suuremalt ette võetud kui nii mõnigi välismaine koorikonkurss. Sellel on kodulehekülg, sellel on oma visuaalne stiil (või on selle logo sedavõrd jupitatav ja töödeldav, et selmet panna igasse kava nurka üks ruudukujuline lärakas tähistama „Sahtlist saali”-üritust, on kodulehel ja kaval ja isegi kõigil kavalehtedel eri viisidel kasutatud logol figureerivat sujuvalt värvi muutvat joont), sellel on põhjalik kavaleht ja isegi lõpuhääletus. Kas poleks äge, kui koorikonkurssidelgi valitaks publiku lemmikut! Aga see, et kodulehekülg on olemas, on ühe koorikontserdi kohta üsna enneolematu – isegi enamiku koorikonkursside koduleheküljed on täiendatud pisteliselt, piirdutakse üldinfo ja suurte reklaampiltidega. Hea, kui Facebookis on tehtud event. Sellel on aga kodulehekülg, mis on täis informatsiooni – lahtrid ja alalahtrid, eelinfo, ürituse info, järelinfo, kõike on. Ja inglise keeles on kah, peamiselt galakontserdi kohta. Oleks lätikeelne info ka olemas, oleks materjali palju rohkem kui vaja.
Ühesõnaga, üritus oli hästi korraldatud. Ainus kivi, mida heita korraldamise kapsaaeda, on lõpuhääletus. Kontserdil istudes oli pärast kahetunnist kontserti ja vaheaegu see pooletunnine järelhääletus natuke liig. Ühelt poolt oli lihtsalt füüsiline väsimine muusikaküllusest, teisalt oli lõpuhääletus selline ajakulu, millega polnud arvestanud. Lühikesed jupid kõigist lauludest, mis meeldetuletuseks lauldi, et oleks teada, mille poolt sa hääletad, meenutasid Eurovisiooni 15 hääletamisminutit, mis mõeldud pigem võileibade tegemiseks ja elust rääkimiseks. Ja ometigi tuleb siinkohal ka kiita idee eest – mul on tunne, et paberi peal töötas see idee palju paremini kui praktikas ja kui ma mõtlen seepeale, siis see tundub väga põneva ideena. Selles idees ON midagi väga intrigeerivat mulle, kahjuks praktikas kujunes lihtsalt veidi venivaks. Aga see on ainult minu kogemus, natuke ka selle pinnalt, et ma olin häälestatud pigem koorikontserdi lainele, mitte niivõrd pika, mitmekuulise programmi lõppkokkuvõtteks ja otste kokkutõmbamiseks.
Ehk andestatakse siinkohal ka kirjutaja subjektiivsust. Mul on teatavat laadi koorikogemus ja sellest johtuv koorimuusikamaitse ja kõlas asju, mis võivad kellegi teise kõrvus olla väga head, sobivad suurepäraselt nende koorikogemuse konteksti, aga mis minu maitsega lihtsalt ei ühti. Kuulad ja tajud, et kõik on õige, harmoonia on paigas ja meloodia on hea – ainus viga on see, et kuulajaks on Tõnis. Toon allpool välja mõned lemmikud.
Üldiselt kõneldes olid lood üllatavalt mitmekesised – oli keerulisemat, oli lihtsamat, oli solistidega, oli efektidega (üks mees kirjutas sisse inimhäälsed kajakakriisked, ffs) ja ilma eriliste efektideta. Oli lugusid, mis vast sobiks ka niisama koorimuusikat hobi korras tegevale lauljale, ja oli lugusid, millega võiks koorikonkursile minna. Oli lustakat ja kebjama meelsusega, oli mõtisklevamat ja vaiksemat. Oli mitu kiigelaulu ja mitu unelaulu. Seal oli tunne, et igaüks leiaks midagi enda maitsele. Tagantjärele tuleb siiski nentida, et oli palju stiiliregistreid, mis jäid välja. Ega neid pidanukski olema, aga lihtsalt tundus vale öelda, et IGAüks leiab midagi enda maitsele. Ei olnud laule, mis sundinuks lauljatelt ooperikoorilikku forsseerimist, ei olnud barokse muusika staccato-vokaliise ja dagadagadaga käike. Ei olnud ka ülimodernset protesti heakõlalisuse vastu, tänu jumalale. Skaala, mille sisse jäädi, piirdus klassikalise heakõlalise koorilauluga. Heliloojate emotsionaalne palett eelistas tundlikumaid nüansse, vähe oli bravuuri ja groteski. Võib-olla seda viimast tahtnuks natuke rohkem – maitsekas grotesk annab ühele loole, otsapidi ka kontserdile ja koorile nii palju värvi, et sõnade asemel ütleks lihtsalt vohh.
Maarja-Liisa Pilviku mõlemad lood jubedalt meeldisid mulle. “Kiigelaulu” peamisima hääle meloodia meenutab “Viire takkat”, aga lugu ei jää siiski klassiku varju. Kõik muusikalised valikud nii hullusti klapivad mu maitsega, puhas solist üleval ajas ütlema: “Jaa! Täpselt see sobibki siia!”, loo kogu kulgemine on kuidagi nii optimaalne. Tahaks, et see laul jääks selle koori repertuaari, sest mul on kuidagi veider tunne, nagu sel oleks väikestviisi klassikaks saamise potentsiaali. /.../ ["Palves"] on pigem tajuda häirivat unetuseseisundit, seda sisemist kriipivat dissonantsi, milles unisus tõukab ja unetus tõmbab. Tahaks öelda “ühesõnaga, täitsa okk”, et varjata oma vaimustust, aga vahel pole seda vaja, Maarja-Liisa Pilvik oli mu lemmik helilooja sel üritusel.
Imre Rohuväli / Kersti Merilaas - "Usalda oma silmi", solist Made Ritsing (Tartu Akadeemilise Meeskoori lemmik) – autor oli öelnud, et lugu on loodud Veljo Tormise ja Ester Mägi loomingut eeskujuks võttes. Neist kahest on rohkem tajuda Ester Mäe kätt – mis on minu meelest väga kihvt. “Sa vaatle ja uuri”-käigud meenutavad Mägi “Siin mu rõõmumaad”. Laul viibib huvitavalt pingestatud tundeväljas, selles on tajuda vokaalset väljakutset, aga mitte selliste äärmuste poole pealt, et jube kõrge või jube madal, vaid loo ja emotsiooni ülidelikaatse hoidmise suhtes. On tajuda huvitava kõlapildi säilitamise raskust. Solist Made Ritsingul on suurepärane hääl, mis on üllatavalt toomasuibolik ja sobib hästi loo dramaatilise pinge ülalhoidmiseks – mõne mahlakama aldi (ütleme, fantastilise Sirlen Rekkori) esituses muutuks ta hoopis teiseks.
Roland Viilukas / Kersti Merilaas - "Unelaul". Esimese kuulamise järel tundsin, et midagi on siin Ernesaksa “Tartu valgel ööl” moodi, üle kuulates tunnen, et see on täitsa mööda – see tunne vist johtus sellest, et tenoritel oli üks kõrge soolokäik lõpus. Talle endale ütlesin poolajal, et midagi tuudurvettikulikku on selles, täpsemini “Nokturni” moodi. Praegu kuulates näen, et seegi pole õige – ja et see tunne võis johtuda sõnade autorist Kersti Merilaasist. See on midagi kolmandat. Ilmselt siis rolandviilukalik. Küllaltki keerulise helikeelega, mis sümpatiseerib juba esmakuulamisel, aga ei loksu kohe paika. Tahaks ikkagi kuhugi asetada ja ütlen, et debussy'lik ja jätan edasised defineerimiskatsed. Keskmisest keerulisemate kooskõladega lugu, milles palju kiireid trioole, mis mõjuvad huvitavate kaunistustena. Esmakuulamisel jälgid (vähemalt mina jälgin) peaasjalikult meloodiat (mis pole sel lool ju sugugi põhiline), aga nüüd, kolmandal kuulamisel, näen, kuidas sellele tuleb läheneda harmooniate järgnevusena – nii on sellesse kõige õigem sisse elada. Kui piirduda mulje kirjeldamisel ühe sõnaga, siis ütleksin, et see laul kõlab väljapeetult.
Rahvaviis, sdn Karin Kuulpak / rahvaluule - "Unelaul" (publiku lemmik) – kompositsioon kelleltki, kelle loomingut on enne “Sahtlist saali” kontserti laulnud ka RAM. Ja olen isegi temalt midagi laulnud. Kuulpak pole lihtsalt mulla vahelt idanema hakkav noorhelilooja, vaid siuke mühinal tärkaja. Hea kulgemisega lugu, sest dünaamika on Fuji-mäena sujuv tõus ja laskumine, olemata keskel terav ja torkav, vaid mõnusameeleoluline. Tenori ae-aed kõlavad hästi, vürtsitades naiste sooja äiutust.
Jaanus Nurmoja / Neeme Plutus - "Mere äärde meeled viivad" – kohapeal olles olin täiesti kindel, et see saab ka publiku lemmiku preemia – lahkunud luuletaja sõnadele kirjutatud mõnus meloodia kõigi kolme koori esituses, milles pealegi huvitavaid efekte. Nojah, kajakad olid ehk natuke teravad (üle kuulates tajun, et neid võinuks ehk veidi vähem olla, valitud isikud näiteks), aga ma olin ääre pool kah, kohe nende juures. Kontserdi lõppakordina töötas lugu suurepäraselt, oli igati armas ja soe. Võib-olla oli natuke lihtsa helikeelega, koor saadab pikkadel nootidel ja ühehäälne viis esitab sõnu, aga see on vast selleks, et tõuseks esile see, mis olulisim – sõnad. Ja pean kordama, Nurmoja viisid Plutuse sõnadele – neis on midagi üleni sümpaatset. Nurmoja suurest projektist saab kunagi veel üks hea kontsert.
On mitu erinevat kuulamistasandit. Nii nagu tõlkimine (mu arust Jüri Talveti sõnul) pidi olema teksti kõige lähem lugemine, nii on teose ise laulda saamine selle kõige hoolikam kuulamine. Laul käib ometigi kõrvus, mängib oma erinevaid võimalusi läbi interpreedi kõrvus, et siis ladestuda lõppvariandiks, mis kooriga lõpuks esitatakse. Esitajal võivad need mitu kuud hiljemgi kummitada, mingi üks või teine heli, mis saatnud pikalt, külastab taas üle pika aja nagu kauge helge mälestus. Külastagu – need tärkamised on seda väärt küll.
(Tõnis, koorilaulja)
"Kontsert oli väga kift ja huvilisi jagus EMIK infolauda tõesti hulgi, jäime rahule. Korraldus oli kõrgel tasemel, osalesin ka telefonihääletuses."
(M. Valkonen, helilooja, Eesti Muusika Infokeskus)
"Peab ütlema, et te korraldasite väga põneva ürituse. See võiks nüüd igal aastal korduda... Päriselt ka võiks."
(P. Perens, dirigent)
Minu meelest oli see ülimalt tore algatus, sest vahel on tõesti raske oma teoseid sahtlist päevavalgele välja tuua. Korralduse poole pealt arvan, et see oli väga hea: kõik toimis nagu õlitatud masinavärk, info liikus väga hästi ja erinevaid kanaleid pidi. Kontsert ise oli ka väga ilus ja stiilselt korraldatud. Üks asi, mis oleks võinud olla teisiti, on minu meelest see, et heliloojad said osaleda ainult ühes proovis. Mina osalesin kaks nädalat enne esitust ja mulle tundus, et seda oli vähe. Aga igal juhul, aitäh kõigile asjaosalistele!
(V. Grahv, tärkav helilooja)
Suur tänu kogu tärkavale tiimile! Juba idee ainuüksi selline sündmus ellu viia oli suurepärane. Te andsite meile imelise võimaluse oma loomingut "elusana" kuulda. Tõenäoliselt jääbki see paljudele ainsaks korraks, aga kindlasti andis nii mõnelegi tõuke ja julguse veelgi katsetada. Ja kogu selle perioodi vältel imetlesin ma väga kogu korralduslikku poolt! Info oli alati piisavalt vara teada ja selge ja mõistetav. Ja väga tore, et olite kogu teema läbi mõelnud - kõik sündmused ja teemad toetasid iga pidi noori loojaid ja nende loomingut - ja kaasanud ka EMIKu ja lõite seeläbi võimaluse edasiminekuks. Sahtlist saali ei olnud mitte lõpp vaid algus! :) Äärmiselt põnev oli ka proovis osaleda ja püüda seletada, mis seal noodis siis kirjas on. Kogu muusika tekkismise protsess on ka minu igapäevane töö, aga püüda oma peas toimuvat kellelegi teisele seletada, oli äärmiselt põnev! Nüüd tahaks aja tagasi keerata, sest nii palju jäi ütlemata. :D Muusika ja kõik sellega seonduv oli muidugi esmatähtis, aga tahan eraldi välja tuua ka tasside idee. Muusika on miski, mis tekib üheks ajahetkeks ja on alati koori, dirigendi ja publiku sümbioos ja isegi siis, kui see hetk salvestada, ei ole see hiljem kuulates enam kunagi samasugune. Tassi näol on see hetk aga füüsilise kuju saanud, reaalselt tuntava ja olemasolevana. :)
(L. Rahusoo, tärkav helilooja)
Suur, suur tänu veelkord kõige eest! See asi millega Te ühiselt kõik hakkama saite oli kirjeldamatult vägev.
Ma olen kindel, et selle ürituse mõjud kestavad veel kaua. Oma tohutus töös, hooles ja armastuses olete Te vaieldamatult eeskujuks väga paljudele teistele. Seda kui palju toredat olete Te kõik külvanud on mul veel kuidagi raske oma peas aduda. :) Ei oskagi esialgu midagi rohkemat lisada, kui põhilise asja mida tahtsingi öelda: AITÄH!!!
(I. Rohuväli, tärkav helilooja)
Ma arvan, et selline üritus innustab noori heliloojaid jätkama oma otsinguid ja see on hindamatu väärtus, milles on peidus midagi, mida ei saa enam sõnadega seletada.
Kui lähemalt kontserdist ja seal kõlavast muusikast rääkida, siis see tõi esile väga palju mõtteid ja tundeid. Eestis mõnda aega domineerima jäänud heliloomingumaastikul on märgata teatud peavoolusid. Esiteks on olemas selline avangardistlik, eksperimentaalne joon, mis on kõvasti mõjutatud lääne euroopa akadeemiates tegutsevate heliloojate poolt. Sellele on hiljuti väga tugevalt vastandanud hoopis lüürilisem koolkond, kuhu paiknesid üsna selgesti laupäeval kõlanud heliloojad.
Minu kogemus on see, et lüürikat on iseenesest üsna lihtne kirja panna, aga see, et sellest kumaks läbi midagi värsket ja tähendusrikast, on juba palju müstilisem ning on juba vägagi subjektiivne.
Ma olen vaikselt hakanud järeldama, et see, mis on oma ajastul väga populaarne sageli ei pruugi kõnetada järgmisi põlvkondi. Seda tõestavad sellised heliloojad nagu Schubert, Bach, Bruckner. Et no ma olen hakanud märkama teatud nii-öelda populismi, mis võib mõjuda kohati odavalt. Olen seda meelt, et tuleb kõvasti vaeva näha teoste sünnitamisel...tuleb mõnikord olla valmis selleks, et keegi seda veel ei mõista. Tuleb olla julge ja aus, läbikukkumisteks valmis. Heliloomingus oled sa üksi ja keegi ei saa kõige olulisemates küsimustes sulle vastuse anda. Isegi teised heliloojad, oma parimad sõbrad, ei pruugi sind sel hetkel mõista. Helilooming on minu jaoks eelkõige tõeotsing ja see on ja jääb väga raskeks ja müstiliseks väljakutseks.
Igal juhul hindan seda programmi väga!
(helilooja)
Olen kõiki 3 koori kuulamas käinud erinevates ruumides ja erinevas kooskõlas ja see kontsert (ning eriti viimane lugu) andis kooride koos laulmisele ja koostööle uue mõõtme. Näha põhiliselt noori heliloojaid astumas publiku ette ja saamas tunnustust, tekitas mõnusa rahuloleva ja kindla tunde, et koorimuusika maastikul käib vilgas töö ka alles tuntust koguma hakkavate loojate poolt. Rõhutan, et viimane lugu oli tõeliselt haarav ja olulise tähtsusega lõppu kuulutav esitus.
See uus publikut kohati (heas mõttes) naerutav kontserdi vorm, mis meenutas lausa Eurovisiooni, andis võimaluse aktiivselt kaasa mõelda ja mitte jääda ainult istudes muusikat nautima. Hinnata teoseid ja esitusi oli alguses ootamatu ülesanne, kuid sundis mõtlema lugude ja lauljate esituse taga oleva töö detailidele. Et seda korralikult teha, tegin märkmeid. Suureks abiks olid ka meenutusklipid. Esimest korda kohtasin koorikontserdil sellist nähtust nagu meenutusklipp, ja veel mitte video vahendusel, vaid otse-esituses. Väga vahva ponnistus kooride poolt aitamaks publikul mõtteid koguda.
Tahan kiita õhtujuhte, sest nende muhedus ja enesekindlus, mitte nii tavapärasel tööpostil, tekitasid eheda kuvandi kogu korraldusele. Kui üldse midagi kontserdi korraldusliku poole pealt oleks võinud teisiti minna, siis ERM’i asemel, mille ruumid kipuvad heli pigem ära peitma kui kuulajateni kandma, oleks võinud kontsert toimuda mõnes töökindlamas kohas.
Kokkuvõttes võib öelda aga, et sellisel kujul kontserdist tahan veelgi osa saada. Uudne, haarav ja elamusi pakkuv!
(Kai, koorimuusikahuviline)
Jätke oma tagasiside: